lohelausuja

tänusõnad

ma tänan

kõiki, kes on silmast silma

kas kordki jaganud nii helgeid hetki

kui üle eland valusamaid retki

ja olnud avatud ja elus

ma tänan

aitasite siia ilma

ehk mitte päris täpselt aru andes

ja vahel hoopis teisi mõtteid kandes

need mõned lood

mis muidu upuks melus

mis ümbritseb me pimestatud hingi

aitäh, et mitte keegi teist ei tingi

ja loodan, et ei tõsta liialt kära

kes rea vahelt tunneb iseennast ära

ja tunnistan – on mõni minu lugu

vaid osalt

siin on kogemusi, mõtteid igatsugu

mis aja jooksul kogunenud kokku

või lahku

nagu igas peitusmängus 

on sobitunud oma mõtteprakku

need lood on laineringid meie teel

mis jõutud õnnekombel kokku püüda veel

ja tänan kõige lõpuks

aga tähtsamaina

ma neid

kes salamisi oodatud on aina

kel lend ju muidu kaugel kõrgel kannab

kuid vahel inimlapsel endast aimu annab

ning õige harva

ennast laseb päris ligi

see hetk on üürike kuid ometigi

võib kindel olla – seda pole vähe

see puudutuse tunne

terve elu

korda läheb

- - -

meel on muutlik, on muutlik ka ilm

kord on pilves, siis naeratab päike

kord on udu

ei seleta silm

kes veel kõnnib neid radu ja käike

kas veel kõnnib

(neid põldmarjust palistet teid

okkad kriipimas kaitsmata sääri

või siis hinge)

mu arm

rahu röövinud leid

kas taas kohtumist kunagi väärin

siin ei tormata

(klaasina habras on pind)

kuni täis pole kasvanud tiivad

võib ka loobuda

sellel on oma hind

raja kõrval on vajuvad liivad

- - -

täht

täht langes ja peeglina siledat vett

õrn virvendus riivas kui pelk meelepett

vaid põgusalt näha sain helkivat rüüd

mu hing Sinu kätes, kus oled Sa nüüd

...

ei sadamat leidu kus poleks ma käind

Sind kõikjal vaid aimanud kuid pole näind

end täis olen joonud, see asjatu püüd

mu hing nutab ihast, kus oled Sa nüüd

...

kuid tundub, et pöördumas saatusetuul

Sind embasin unes just kasvaval kuul

“me kohtume pea...” hääbus tuultesse hüüd

mu hing ootab märki, kus oled Sa nüüd

...

laev seilab kesk karisid tormide teel

mu südame kurss on vast ohtlikum veel

ei hooli kus kannab see meeletu püüd

mu hing otsib randa, kus oled Sa nüüd

...

- - -

elemendid

tuli

vesi

muld

metall

puudega puud

vesised veed

mullused mullad

kolletand kullad

tulised söed

kastad või köed

võtad või annad

minema kannad

voolavad nired

lapseeas kired

tõused või vajud

kaugele ajud

vajuvad liivad

ootavad viivad

rõõmud või ängid

kuivanud sängid

hangunud ajad

eitad või vajad

puudega aetud

verega kaetud

õhk

õrn

- - -

libahunt

su juuste kevadine pajuvits

mu ümber aasalise mustri punus

see õrn ja kergelt roostekarva pits

vaid välgatas

muu maailm sootuks unus

su liigutuste nõtkus, poosi hurm

mind hoidvad iidse ihaluse ulmas

see naeratus

see kergelt vaoshoitud sarm

mis köitis juba muistses verepulmas

on raske üles leida sõnu

selliseid

mis järgi tantsiks tuulemustri kirju

või päikese. ei tea

kas ongi ilmas neid

kes suudaks maiseks teha põgenevat varju

ei raatsi heita meelt

ja jätta kiusatust

kui vete virvendusi haarata ehk püüan

vast upungi

see pole hirmus just

kui nüüdsest igal täiskuul sinu poole hüüan

- - -

naer

kaugest unest äratab mind lahkuv tähekiir
käte vahelt libiseb ööulma habras piir
soontes tuikab valusalt veel kaotus, sööbiv äng
silmapõhja torgib hele naer - on kõik vaid mäng

see naer mind lummab

mängleb vikerkaar silmade ees
see naer nii lummab

kui tulilind
see naer mind lummab

teeb vere veiniks ja tantsiskleb sees
see naer nii lummab

võrgutab mind

silmi pole vaja - lõhnad valgustavad teed
hargnevate meelte kajad, toomeõitest keed
joosta pole raske kui sind juhib vete pääl
eksitaja haldja hõbekellukeste hääl

kastepärli silmaterast välgatab reetlikku tuld
liblikate tiivatolmust laenatud pimestav kuld
liblikate tiivatolmust laenatud lehvivad rüüd
täheselgusekristalli lõhub

Su naeruhüüd

- - -

sest aastaid merre vooland on

kui mind lummas kaunis neid

kirg süütas taeva leeke täis

ja meil läitis südameid

kolm kuud ja seitse päeva siis

olin kullast pilvedes

ning kuud ja tähti näha võis

ainult tema silmadest

õhk vääris hingamist vaid siis

kui see tuli tema suult

ja ainus heli kuulamist

mida vormis tema huul

mul oli elust tähtsam ta

tema oli sama meelt

kuid mu maailm murdus mõttest sest

et kord lahku läevad teed

et kord tuleb päev ja kaunis neid

minust lahku lüüa võib

mure rinna seest ei taandund vaid

salamisi südant sõi

jah meest näis magusam ta arm

kuid juba soontes sapp

peas sööbis käskis olla karm

et teha sel ise lõpp

jah ma olin jõhker olin julm

ma ei andnud aru eal

seda ilu mis ma hävitan

teist ei tule ilma peal

ma ei ole hingelt timukas

kuid ta nutt siis joovastas

nüüd ma anun ainsat suudlust talt

mis mind piinas lunastaks

ja kardan ma ei kaunis neid

enam mulle kuulu eal

need pikad üksinduseööd

piinlen nagu risti peal

ja hinges pean ma taluma

mind vaid sõbraks kutsub ta

kuniks suren ja mind maetakse

armu see ei kustuta

- - -

 nahkhiire lend

on öö linna suigatand unne

lööb kell kuskil eemal pool kolm

ei kao minust joobumustunne

kui käin saapail päevane tolm

kui püüdmatu nahkhiire lend

must möödud hääletut naeru näen

veel viivuks näitad Sa end

ja siis jällegi kaod – haihtud öös

õhk täis udust küllastund lõhnu

kui klaas särab loikude pind

säält näen palgeid kirglikke kõhnu

mu õhtuste ulmade hind

kui püüdmatu nahkhiire lend

must möödud hääletut naeru näen

veel viivuks näitad Sa end

ja siis jällegi kaod – haihtud öös

- - -

lohelausuja

üks puudutus üks pilguheit

mu silme sädemetevihus

mu tahte palav tuleloit

Sind sunnib sööma minu pihust

see silituste siidist kett

Sind aheldab mu külge veel

veel teemantsoomustes juveel

mu ees kui särav meelepett

kuid juba hetkelisel viivul

Sa välja sirutanud end

ja tõused taeva tuulte tiivul

nii tabamatu on Su lend

ma vaatan ülesse sest talun

ka päikse pimestavat sära

suu naerul süda surmavalus

- - -

su tuju su taju

su kuju ei haju

su tahe nii vahe

su pahe kui rahe

su tuju kui raju

ei jõuagi koju

ei tõuse ei haju

ei suju ei vaju

ei lenda ei lange

ei habras ei kange

ei tule ei lähe

ei selge ei kähe

ei malda ei oota

ei kiirelt ei hoota

su valu su mure

ei talu ei sure

su valu su võlu

su ilu su elu

- - -

näib veel üks tund

pole und

pole lund

minu õues

on pilves ilm

tähti silm

ei loe  

käib raagus puud

mööda tuul tüdind tuul kriibib põues

ehk küll siin sees tule ees

on soe

võib vahel oodata

ja lihtsalt tuult kuulata

või vaikselt vaadata

kuidas leegid

mängivad

endas päikest

peidavad

  

hea istuda

tulevalgel ja veel

hingata sisse õieteed

ja endale hoida kingitust väikest

kurbusest hoiduda

hea teada

ju kord ka pimedus kaob

ikka taas naaseb kevad (ja)

võin veenduda

et meis olevat päikest

peita ei saa

ei saa

on taevas maas

vajub taas udukaas

kõige peale

ja varjumäng kerge äng

mind sööb

vaob õhtu must

sellest just hoian ust

lahti heale

mis tulla võib või siis ei

sel ööl

- - -

ootus

ootan

ootasin ka eile

ootab pea

ja selg ja keel

silmad ootavad ja meel

mälestused

mõttepael

näpuotsad

kõrvad kael

suu ja nina

homne mina

rind ja jalad ootavad

ootab hing

vist vaimgi ootab

teine vaim

ja viies ka

minus kõik

Sind ootamas

- - - 

taas tinahall ilm peidab päikese kulda

ja sajab

vihm vinnutab määrdunud lume alt mulda

ja tusameel mõlgub et enam ei tulda

neid radasid pidi kus tantsisid haldjad

neil teedel on uued ning kaledad valdjad

ja ajad

kus tinahall ilm peidab päikese kulda

vihm vinnutab määrdunud lume alt mulda

ja tuju

maas mõtted on voolamas varjude valda

ja pilkugi kõrvale heita ei malda

vaid kinni on lumede puhtuse püüus

hing heitlikus mineva hoidmise hüüus

ja kujus

kus vinnutab määrdunud lume alt mulda

maas mõtted on voolamas varjude valda

ja unne

vaid tahakski triivida teistpoole kalda

kus murede isandad mängu ei halda

kus iganes mälestus ilusast ilmast

ei katke või harune vaimust või silmast

ja tunne

kus mõtted on voolamas varjude valda

vaid tahakski triivida teistpoole kalda

ja minna

sealt edasi näha saab päikese kulda

ja hargnevaid radasid millelt ei tulda

nii meeleldi tervelt end õnnele annaks

et haldjate tantsud taas taevasse kannaks

jah sinna

kus tahakski triivida teispoole kalda

sealt edasi näha saab päikese kulda

ja lootust

siin vinnutab määrdunud lume alt mulda

vihm vaikselt ju pilkugi heita ei malda

et serva pealt tuul teinud puhtamaks taeva  

et näha saab selgena loojuvat päeva

ja ootust

täis hommik on jällegi päikese kulda

- - -

õue peal käisid meil kitsed

need metsa omad,

sõid hiljaks jäänd õunu.

jõuluks tuli läbi kaks võõrast peni

üks must, hundimasti ja

teine valgemustalapiline

nagu dalmaatsia tõugu piimapakk.

murdsid kitse ja pidasid lusti

uue kalendriaastani välja

no mida sa teed –

kui hing juba väljas,

ei tundu ju korjuse matmine

koerte suhtes õiglane

kui trumm läinud, mingu pulgad ka

las loom lõbutseb

mullu

käisid meil ehitajad

panid katust suure tõstukiga

üks õunapuu jäi ette

millegipärast.

veider küll, aga ühel päeval

oli alles vaid vineeriga varjatud känd

kahju, kandis teine väga häid õunu

oleks veel kaua kand

no mida sa teed –

töö vajab ju tegemist ning tegijad ruumi

kui puu juba maas,

ei tundu ju takkajärgi nurin

ehitusmeeste suhtes õiglane

õunapuu elas kevade üle,

üheksavägine ei jõudnud

oma õitsemistki ära oodata

las proff teeb oma tööd

tunamullu

olid meie riigis valimised

ausalt öeldes pole mul tuju

sellest rääkida

noid asju ei õilista ei luule, ei proosa

muretsema paneb hoopis

küsimus –

no mis sa teed

meie jaoks oluliste inimeste

saavate

rajavate

olevate

ilma-

kaasa-

ja äraütlevate

suhetega

- - -

 küsimus

kui heliseb kellamäng usume ikka

et kuulutab meile ta eluteed pikka

et kusagil kõrgel taas ingel saab tiivad

et meiegi rajad kord selleni viivad

me usume armastus maailma päästab

ja meidki ehk kurjale sattumast säästab

ja toob meie koju ehk veidike õnne

ja lootust. ja  hoiab me tirtse ja põnne

kuid mida küll teha, kui kaugeks jääb taevas

ja jooksevad minutid murede vaevas

et koguda mõtteid ja ennast, ei ole

meil aega ja hommegi juurde ei tule

kui pettumust peidame lärmi ja viina

et varjata tühiste tegude piina

ja peita, et armastust asendab iha

et hirmule vastu on panna vaid viha

kui elulõng saatuse koonlal ei keri

ja abitult näeme kuis sureb me veri

kui takka meid ajavad seestunud vaimud

ja võõramaks muutuvad sõbrad ja kaimud

kui süda on vakka ja meeled ei liigu

käes aeg, millal inglitel murtakse tiibu

- - -

küllusesarv

(rõõmurikkuja laul)

kerge teenistus

arvel raha küll

piiramatult krediiti

hummeri maastur

on muidu ja suve jaoks

käib kabriolett

purjejaht, kaater

ATV, kopter

baar, piljard, kodukino

maja Keila-Joal

katusekorter

pidudeks Vanalinnas

kord nädalas

nupp SL Õhtulehes

kord kuus pikem jutt

korra kvartalis

voodikaaslaste

Kroonika kaanelugu

vahukooremeik

Anu Saagimilt

kutse Oti saatesse

täisliikme staatus

Marbella Eesti

tenniseklubi baaris

soe nõukogu koht

Riigi ASis

koht Eesti Missi žüriis

kantselei kutsel

EV aastapäevaball

presidendiga

prozac, dimedrool

ekstaas ja kiirus

tähetolm ja lumi

ahelpankroti

rohelisel lainel

kanditud võõras veri

blondi, brünetti,

punapäist seksi 

mitte kübetki armu

semusid palju

ühtegi sõpra

keda võiks usaldada

muu rahva pime

kadedus, viha

kahjurõõm kehvast õnnest

raevukalt varjul

kahtlusi, hirmu

asjust, mis surma järel

- - -

kui igatsusest tiine nõder liha
vaeb valusööstust pagemise püüdu
ei taha kuulda hinge hädahüüdu -
kui iha nõnda kaob, jääb järgi viha

kas tõesti vaimu jaoks ehk parem rünnak

kui üksinduse raviks loitse juua

või pagenduseks sobiv palverännak

või hoiatuseks ennast risti puua

on võitja päralt kaotajate vara
ja petukaubal võetud hinge hinda
ju orjaturul kaaluma ei minda

et nõrkushetkel enda andsid ära

üks kõik mis moodi moonutatud ilme
või ilustatud kuju kaval elunõidus
ka meile petteks manab ette silme

kui trotsida ja hoida ausust pilgus
jääb alles – rebeneb kui kattekelme -
vaid läätseleem ja esmasünniõigus

- - -

varem ja nüüd

varem

mul maitses tomat

ja öö otsa kirsipuu otsas

küpsenud liitrise kodupiima koor

šampust ja kalamarja ei tahtnud

ma meelega maitsta ega keelega

katsuda

nüüd

anna ainult ette

kausside kaupa kõiksugu marju

ja veini vahuga või ilma

võtan meelega või meeletult

katsun keelega või keelatult

varem

mul meeldis maailm

kogu oma terviklikus kujus

ja rikkuses

ainult alatust ja ülekohtu maitset

võtsin valusalt sisse

ja iiveldusega elasin välja

nüüd

pole ma enam nii ahne

ja piisab ka kodu- ja töökohast

ja pere ja sõprade piiridest

aga alatus ja ülekohus

puudutab ikkagi kõhunärve

isegi siis, kui keegi kannatab

kusagil kaugel

sest vargusel ja valul on jõudu

jõuda piiritult ja piiramatult

iga elusa vaimuni

nii varem kui

nüüd

- - -

peatee

(rõõmurikkuja teine laul)

hommikuti mootor

käima ei läe hästi

vähem teed mis vaja

rohkem teed mis kästi

süüa pole aega

juua veidi enam

loodad – hommik õhtust

tuleb vähe kenam

samas seda rõõmu

isegi ei usu

sellest liigse sõõmu

rüüpad kui ei tasu

vahel tervis jupsib

sellest ei tee välja

salasigaretist

lõpp saab suitsunäljal

piilud võõraid naisi

omasid ei vaata

oleks raha võiks nad

puhkusele saata

vahest tuleb siiski

ette helgeid hetki

semudega mõõdad

öiseid baariretki

hommikuti leiad

mootor jälle jupsib

tööle tuleb jõuda

jätta keegi üksi

haruharva, vahel

mõtled – kui ma läksin

millisest teeotsast

keeramata jätsin?

- - -

ei tea mis oodata on jälle homsest päevast

ei tea kus randa kannab tunahomne sõit

kas hoogsalt lähenemas rammus lotovõit

või hoopis võimalused riburada läevad

ei tea kus täna õhtul jälle ringi hängin

sean sihikuid või hoopis lõkse seadma pean

võin võita küll kuid kuidas üldse tean

ehk hoopis mastirida käigult maha mängin

ei tea kes eile jälle maha oli jäetud

või jäänud. kas ma mäletada võin

või kelle südant maksa neerusid ma sõin

ja kas see õhtusöömaaeg ka mulle oli kaetud

ei tea

ei tea ei mäleta

ei tea

ma muud et varsti vastust andma pean

- - -

 manitsus

...

seepärast sõber hoolsalt ringi vaata

et mitte vales suunas nooli teele saata

on ilmas laias kiusatusi palju

kui eksid ennatlikult, kaeblema pead valjult

kui eksid takkajärgi, kaebled veelgi enam

see, mida kaotasid, ju tundub palju kenam

veel vaata ette, kuhu torkad mõõga

et hiljem mitte tunda kaela ümber lõõga

ja ära igast avat uksest sisse mine

ka siis, kui kutse tundub imeline

sest väike konks on peidus igas imes

kuid... milleks pimedat peab juhatama pime?

- - -

totaalne muutumine

lõug olematu

õlad längus

rind ühetasane

kui geto palliplats

ja naeratus, mis

näotu linnasudu

ja juuksed

nagu takust tehtud

pats

ka mõtted hallid

lausa porikarva

kui lotendava kõhu

sisemus

hing kortsus

külmast kokku tõmbund

või lihtsalt

alamõõduliseks sündind

silm

või noks

see oli eile

täna hoopis teine

on naabri või ka minu

peegelpilt

meil vedas

ilusamat toodet

reklaamib kõikidele

telepurgi silt

siin leidub kõike

lohukesi lõual

või põskedel

ja paaris kohas veel

on silikooni (enamasti rinnal)

ja botox huultes

või siis mingi geel

oo – hambad!

siin on mitut moodi

nii püsivalgeks ihut

naeratus

ja pringiks reied,

kõht ja see mis voodis

leind teismelises ulmas

erutust

kui vaja, suurendame

nina mitu numbrit

või rindasid

või miskit asja veel

või egolaksu

progressiivset mundrit

kõik käiku läeb

totaalse muutumise teel

- - -

on meie ajad tõhusad ja kärmed

mis silmas kohe kätte saada rutt

meil aega vähe sellepärast ärme

tast liigselt raiska püüdmaks võimatut

on sihiks masin viimse aasta mudel

või vähemalt ta tagumine kumm

see ainus maine püüdlemise lumm

ning elustiili tuletõrjeredel

mis on siis armastava naise pilk

ja lapse puhta kiindumuse rõõmud

ja esmakordse kire sööbiv tilk

su keelel enne salgamatut sõõmu

kui pidurdad vaid pimejooksuindu

ehk aimata võid nendes sinilindu

- - -

karjuv kõneviis

teil tavaline tundumus on võõras

ning kõnetusi hoomate vaid siis

kui puhta ilu aset täidab melu õõvas

ja vaikset vestlust karjuv kõneviis

meilt ootate et liha lendaks luudelt

ning verepärleid voolaks küll ja küll

või ainult vahtrapunast tilguks raagus puudelt

ning verekarva pesu oleks üll

ei enne avane te kurdiks seatud kõrvad

ei märka enne tuhmiks seatud silm

kui hellaks suhtluseks on muutund lihtsad mõrvad

või tuumatalv on lihtsalt ilus ilm

meilt tahaksite võtta seitse nahka

ja mõne pealekauba lisaks petta siis

meid kolletanud kontideni lahkaks,

sest muidu lahjaks kujuneb striptiis

te tahate

kuid meil ei ole tuju

- - -

 te ängis kaasa ma ei mängi

- - -

vahtramahl

vihm lahkus mägedest veel taamal laulab kõu
ja kirgast vahtrapuna hõõgub oru põu
ja kirgast taevasina joob järvepind
kuid ses pildis tuikab valu vaid
kui meenutan nüüd Sind

tuul sasib leebelt puude päid ja lõkketuld
ja terahaaval libiseb mu sõrmist kuld
nii terahaaval kõik need aastad on läind
kuid tunnen tühjalt jooksnud nad
sest Sind ei ole näind

vihm lahkus mägedest, veel taamal laulab kõu
ja kirgast vahtrapuna hõõgub oru põu
veel rohkem hõõgub minu kuivanud suul
jälg lahkumisesuudlusest
tol kaugel kevadkuul

kui meeltes kevadpäiksest joobnud õhk taob
on ennastunustavalt kerge rõõmu juua
kui huultelt vahtramahla magus maik kaob
kas enam mõtet kaebeid kuuldavale tuua?

- - -

lumi puulehtedel tähendab valu,

tulemist asjadel, mida ei palu,

segadust hinges või viletsust vaimus

valge on silme ees, mustast on aimus

ometi keegi meist halba ei taha

soovime värve ja veiklemist näha,

siiski me oodata tihti ei malda,

andes end valu ja mustvalge valda

samas

päike on alles ka pilvede taga
tähed on taevas ka siis, kui sa magad
alati mööduvad tormised ilmad
vikerkaart näevad ka unised silmad

lõpeks võib loobuda jahumast pikalt

usust ja lootusest kõigile ikka

armastust must valgel tõestatult näha

nõutada võib kuid veel parem on teha

värvilisel viisil

- - -

ma täna ei maga

sind igatsen taga

mis sest, et on väsinud

meel mul ja vaga

sind igatsen ikka

joon kannatust pikka

mis sellest, et iha

ei piitsuta takka

joon kannatust järjest

kui mesilind kärjest

just siis, kui on tali

kas jätkubki korjest

kui mesilind märkab

et kevade ärkab

just siis, kui kõik otsas

uus elu vist tärkab

et kevade ärkab

ja elugi tärkab

ma täna ei maga 

sind igatsen taga

- - -

mul süda valutab,

ei malda anda ruumi, 

et hingata ja korrastada mõtteid.

ei Sul, ei mul.

mul pole sõnu kuumi 

ning kirglisi ja rabelevaid tõtteid.

ja siiski, palun,

andesta mu pealetükkiv toon,

et täna õhtul Sind ma silmadega joon.

ei ihalda ma liharõõmu mett,

Sa tead,

vaid puhta läheduse vett,

ükskõik, mis maitset kannab hetkel sõõm.

Su pilgu kaste minu hingele on rõõm.

oled nagu oled.

- - -

su huulil pilklik muie mängib

kuid pilgus paluv appikarje

kesk elu pahupoole varje

end sisse seadnud tusad, ängid

ei söanda ulatada vastu

su poole sirutatud kätt

kui salalik ja jultund pätt

me vahelt umbusk läbi astund

kuid tundub, oodanud on ammu

jääst vabanemist soojad tuuled

ja naeratuseks valmis huuled

kui võtad esimese sammu

siis ebalevalt poikvel suu

saab karikaks, kust joobuda

ei jumalikust rõõmust ju

saa keegi eales loobuda

- - -

mu kallis.

helendab su leebe sarm

saatusest vaid vaimusilmas,

siiski hoiab mind siin ilmas

majakana tuksuv arm.

mu armas.

sulatab su pehme pilk,

kergelt kartlik paitav  käsi.

naasmast hetkegi ei väsi

mälestus sest silmapilk.

mu päike.

vaigistab su hele rõõm

lahku lennutatud iha,

vangis võimaluste viha

auruks muudab vaikne lõõm.

mu vesi.

pillutab su heitlik usk

kärsitut ja kirglist lootust,

samas allikana ootust

kosutad ja taandub tusk.

mu elu.

- - -

luhal

öö on tulnud ma ei maga

kõnnin jõeluhal veel

luiged läinud lumi taga

teab mis ootab neid teel

õhk on selge tähevalgel

helgib jõe sile pind

sellel pinnal vaatan varje

ja sind

vaatan ei saa keelduda

mäletada veenduda

voolad kui taas tulla saan

su juurde veel

öö on tulnud ma ei maga

hinges haiget veel teed

luiged läinud lumi taga

tahaks oleksid ...

hing on kerge olen vaba

näen vaid härmatand teed

luiged läinud minu taga

on need mustavad veed

öö on tulnud ma ei maga

kõnnin luha peal veel

õhk on selge tähevalgel

helgib jõe sile pind

minu ootus läheb mööda

talveks peitu end poeb

ootan valgust päeva selgust

...

vaatan ei saa keelduda

mäletada veenduda

sinu külge naalduda

kui oled...

- - -

su võlu su valu

su ilu su elu

su ilu ei palu

su võlu mu valu

su silmad mu tajud

su ilmad mu sajud

su keha mis teha

mu koit ja mu eha

su elu su sära

mu meeled teeb ära

su valu mu mure

ei palu ei sure

su võlu su valu

su ilu mu elu

su ilu mu elu

ei loobu ei palu

- - -

kevad

hommikupäikese unised kiired

pilvede tekki ei mahu

heledaks närivad valgusehiired

taevast ja meeltegi rahu

mõtete, ulmade, soovide lõnga

ajavad vallatult sassi

sellest ehk veidike rahutult hingan

punastan seal, kus ei passi

tassivad kärsitult valguseteri

südamepesade vahel

sellest siis tuikab ehk heledalt veri

üheks teeb maailma kahel

- - -

Su juustelt sädelevad vikerkaarevälgud

mu silmi pimestavad liialt mõnikord

ja mõtetesse lõikab laiad sälgud

Su naerukellukeste lõkerdav akord

siis miskit enamat sel hetkel ma ei taha

kui saada ainult Sinu lähedale

et minu süda, muidu külm ja kale

saaks Sinu paistel sulada kui vaha

kuid sellest vähe (selle eest end vihkan)

ma aurustada tahaks Sinu lõõskvas süles

ja nõnda salasoppidesse jõuda ihkan

et üheks saada hetkelises tules

Su juustelt sädelevad vikerkaarevälgud

mu silmi liialt pimestavad mõnikord

seepärast andesta mu hullud (mõtte)mängud

- - -

saladus

muretult linna peal longin

sinna kus teised ei läe

tähtsust kas sellel suurt ongi

Sind nende silmad ei näe

ümber mul lendavad kiilid

vikerkaar tiibade peal

kangi all köhivad siilid

seda kuid teised ei tea

kaugele pole mul minna

selleks et kohtuda taas

udu viib endaga linna

alles jääb kaste vaid maas

tervitad mind särasilmselt

põse peal päikeselaik

geenidest pärineb ilmselt

huultel see ristikumaik

...

muretult linna peal longin

sinna kus teised ei läe

tähtsust kas sellel suurt ongi

Sind nende silmad ei näe

kurja eest saladust peidab

ristikulõhnane särk

magusat kirvendust heidab

kaelal Su suudluse märk

- - -

ma elan Sinule

ja Sinu pärast.

ja selle süül siis keset ilmakära

tükkhaaval iseendast annan ära

küll mitte parimat

ma selle Sulle jätan

ka mõtted Sinule veel suudlustega katan

kuid päevategemiste veidrad keeristuuled

on elu pinnal loomas omi mänge

ma mängin kaasa nende rõõme, änge

sest toidavad mind Sinu hool

... ja huuled

- - -

kui hämardub

taevasse sütivad tähed

kaob päike

kuid Sina mul meelest ei lähe

kui ahetab

tähtede kord minna ära

mu hommik

Sust meelespeasiniselt särab

ja vahele jäävad

keskpäev ja kesköö

ma sellest ei räägi

see südame töö

- - -

külm

kuula kus laotab

kutsub ja kaotab

aknale lilli

külm

ärgata aitab

piirab ja paitab

vaikne karge

ilm

hingatan aknale

vaatan kuidas

sealt sulab välja

südame selge jälg

ootan taas

kuni saab jääks

vaata kus laotab

leiab ja kaotab

tiibu meie hingele

ilm

kõrgele kanda

võtta ja anda

kuni hakkab

külm

hingatan aknale

vaatan kuidas seal

sulab ja tardub

lillede mustri sees

tiivalöök ja ...

õnn

õnn

- - -

sügis see on teine kevad

iga leht on justkui õis

(laenatud Olav Leifilt)

- - -

kui kevadel on maguskirbeid tuikeid

täis iga soon, mis loodusele andub

ja igatsust, mis päikse poole kandub

või pööripäevatule rõõmsaid huikeid,

siis suvest rüübata saab tubli sõõmu

ja vahel jääda äiksetormi valda

ehk kuigi talve oodata ei malda,

võib tähesirast tunda vaikset rõõmu.

neidsamu hetki üle elukaare

me näeme, kuigi alati ei hooli,

et kingitud on kordumatu aare.

Su puhul saatus laseb samu nooli.

ja ehkki patt on teha kiidusõnu,

ma siiski saadan taeva poole tänu.

- - -

näeb lund ärkav päike

muutub tasa valgeks sinihall

täis und iga väike

iseendas täiuslik kristall

öösel vist on keegi saabunud

varjatud ilust joobunud

mõõdutundest sootuks loobunud

ja loonud ilmale siia neid

on kõik nõnda selge

aimu annab lumerüüde all

üks tuik tunne helge

iseendas täiuslik kristall

miski sees vist hakkab ärkama

varjatud(ki) ilu märkama

tasahaaval ilma tärkama

ja andma aimu mis peitub seal

- - -

sünnipäevalaul

uitab hommikusel tunnil

puude ladvus kerge tuul

nõnda salamisi mängib

naeru jälg Sinu suul

päiksekiired, okste varjud

värelevad ojavees

nõnda voolab kirjus sängis

rõõm Su silmade sees

vahel vihma kallab pilvest

hinge pihta rahe lööb

vahel tunduvad kõik päevad

veel pimedamad kui ööd

iga torm ju ükskord möödub

tusatujud taanduvad

päevad jälle rõõmu teevad

(ja) Sinu naeratus ka

mu kallim, mu kõige kallim

Sul laulab mu hingekeel

palju õnne eluks ajaks

ja veidi pealegi veel

uitab hommikusel tunnil

puude ladvus kerge tuul

nõnda puhta rõõmu sunnil

annan Sulle ma suud

päiksekiired, okste varjud

läbi põimund ojavees

nõnda soovin, et me oleks

üksteise elude sees

- - -

soov

su elu olgu suine ennelõuna. aasal,

kus ainsaks häireks purjus liblikate lend.

saab sinna kõike head vaid võtta kaasa,

seal mured on vaid hääbunud legend.

selt aasalt otse päikesesse lendad,

su sulet laugudele vargsi suudleb tuul,

veel tunned humalate mõrkjat maitset suul,

kui pääsulinnu sööstus kaotad iseenda.

vaid vahel vihma toovad tulvil tormituuled,

kuid saju all sa riideist sootuks loobud

ja rajuiili viisis iidset rõõmu kuuled

ning kaasa lauldes vetemöllust joobud.

kui möödub torm, ka vaikus pole paha.

teeb hingamise kergeks karge õhk

ja soontes tõuseb elurõõmu rõhk,

siis elult enamat ei lisa nõuda taha.

su elu olgu suine ennelõuna. aasal,

kus alati võid minna, kui on soov.

ja palun, vahel meidki võta (sinna) kaasa...