tervitussõnad
taas tere
sõbrad
kallid kaimud
saab tänada
ehk tähti
siirast
uudishimu
või siis lihtsalt
juhust
mis me ärkvel
vaimud
on kokku
toonud siia
jälle
üheskoos
ehk kõnetas
teid miski
eelmisemas
loos
ja vahelt
ridade
meel märgata
võis valvas –
kui lausud
kedagi
ta vastu
lausub sind
nii heas kui
halvas
meil seekord
käsil
vähe teine
lugu
ka siin
on silmapilke
mõtteid igatsugu
muist
pudenedes
leidnud varju
mitmest praost
muist
tuulepesa teinud
ainsast raost
ja mõnest
olete ehk
undki näinud
või mõne unes
olnud
mõnest
välja läinud
unenägu
kord nägin
ausat und
ei ajand
vastu sõrgu
et meie
maailm hoopis uhke
mängupõrgu
seal
tulikirjad kuulutasid võite
ja siniseid
laguune
paradiisisõite
Fortuunat
keerutati üsna mitmes poosis
küll eest
küll tagant
bingos,
pokkeris ja loosis
või ühe käega
mänguautomaadis
kõik kulges
sujuvalt
poliitkorrektses
laadis
seal
soovitati
võtta võidu
peale
kõik tasuta
ja
vaatamata
eale
ka
väljakäigus vaadati sust mööda
kui triipu
tõmbasid
meil omasid
ei lööda
ja massid möllasid
hasartselt
tegid pidu
nii iseeneses
kui teistes
kõiki sidus
kihk ära
petta igapäist rutiini
jackpoti
peale joosti
ummisjalu
kiini
seal näidati
ka lotosuperstaari
kes
näitsikute süles pidutses
kasiinobaaris
või poiste
pole mingit
vahet
kui ainult
näitad üles mängutahet
ja näidatigi
mõnel oli
häbi
vist vahel
kui kõik rahad löödud läbi
kuid enamasti
mitte kuigi
pikalt
kui vaja
pandimajast
laenata saab ikka
peopesad
higised
ja
hingeldavad kehad
ja silmis
ootusrõõmu koit
või hoopis
eha
ei olnud vaja
selgeltnägijat
või tarka
nõida
et märgata
ükskõik mis
mängu mängid
ikka maja
võidab
kunagi me saime sinikarva
veised
haldjatelt, neid enam pole
läinud looja karja
on praeguseks ju ajad sootuks
teised
ja piima saame poest
ja häbitust ei varja
ja mis meil sest
et Siniallikate vagur vesi
vast oli püha
igas nulgas varem
ja vargust oli vähem
inimeste hulgas
kui praegu kasvab üha üle
taevaharja
paks seadussuitsukate
üle padade
ja panni
pinnal jooksus prussakate
ma täna nägin unes või see oli
ilmsi –
et Sinimägedesse maetud
lunastusi
just keegi rentsliveega
sootuks maha pesi
kuid mis meil sest, meil
pudrumäed
ja sularasv ja -mesi
põud
mustjaks
maalitud maa
luuni
lõhenenud
kortsukurrulised
paakund
palged
peavad
tunnistama
kuis koolnud
lõukoera
korjuse
ümber
purelevad
penid
tume vari
vargsi tõuseb üle ilma
siiakanti
ammu juba heitnud silma
kurje vaime
luusib ümber meie maja
lõgistavad
linki tahma korstnast sajab
valgeid
kaitseriste kulund uksepiidad
hoiavad veel
alles paar veel juurde liidad
luitund
pühanurgas suits veel seisab püsti
kannab
vaiguhõngu sees on kõik veel hästi
sees on veel
kõik hästi jätkub vaimuvara
huvitav kas
püsti tapuaia tara
siiski liiga
palju mõtelda ei malda
palju alles
jäänud mis läind kurakalda
aga kurivaime
nii kui silmad suled
väljas
tantsimas nad sisse veel ei tule
millal saab
kord otsa tõusulaine tume
kas on üldse
lootust käia puhtal lumel
seda et kõik
möödub teame juba ammu
ootamaks kas
jätkub kannatust ja rammu
ta ligines
liiga
kiiresti
tõttas
tormakalt
veesilma poole
tahtis
kiiruga kõike
ja korraga
võtta viimase
rüübata
põhjani
lõppu teha
lõputa loole
ta ligines
liiga kiiresti
vesi pehmelt
kannab ja
hellitab
kui on
kannatust
piisavalt
aega
see paitab
ja aitab
tal ei olnud
ei ole
ei tulegi
ei avita
takkapihta
saada tunda
teadagi tõtt
et
mida kiiremal
hool
külastad vett
igal pool
seda valusam
vastuvõtt
projektor
kord kinos
vaatasin dokumentaali
eesvaadet
ametlikku
enne
seiklusfilmi (või ehk oli see reklaam)
ei saanud
silmi
keegi ära
seinalt
reibast
sära
projektor
näitas
valgustkartvas saalis
ma nägin
koridore treppe
kus kafka
loss dark city rüppe
end heitis
kumbki
hoolsalt peitis
et põrguga
nad teind kartellileppe
see polnud
kaugel
oli selles
ilmas
ning tasa
kaalus raugelt üles
üks piiga
seotud
silmadega liiga
üht olematust
oma ahtras süles
või olemist
kui korda
peetud silmas
seal oli
ausalt öeldes jube
sunnismaine
seal polnud
mõtet tuulutada tube
olla kaine
innovatsiooni
spetsialiste
väljamaadelt toodi
ja järjest
ekspertkomisjone loodi
prokrustes
selles tähtsat osa mängis
ning
mehi-naisi magatades oma sängis
sai
ühtlasemaks korraldatud read
neid
kamandasid kõrgelt kirke sead
seal pidi
ette ütlema kui palju kaalub
su laps (kes
sünnib täpselt ette antud ajal)
kui tuli
raskem – vähendada vaja
kas käte-jalgade
või vahel peajagu
vaid vahel
lubati ehk kärpida tal magu
või neere,
soolestikust võtta veidi ära
kui oli liiga
kerge – nõelatera
siis
pigistati hellalt veeni sisse
ning sulatina
voolas tilgutisse
geneetikud
said tellimisel seatud
kõik
organismi sätted sedaviisi
et inimesi
kasutada kui serviisi
võis jagatuna
eri kuluridu vahel
ning nagu
määras käsuahel
kas
veerandikud siis
või
poolitatud kodanikud käisid
seal ringi.
mõned näisid
ka lausa
mitmes kohas ühel ajal
vist olevat
nii kodus
laboris kui suusarajal
ma vähe
hiljem näha sain
et füüsikutel
käsulauad
on antud
sinna ritta
lisada ka hauad
seal
lauakombeid ikka au sees peeti
ning peeti
parimat dieeti
kui vajaski
ehk keegi supikööki
sel polnud
lööki –
ikka
kohvilaua juurde veeti
ja
abikõlbulikku torti
ette anti
ning hiljem
santi
siis saadud
kõhuvalu raviks
lükati aborti
oh, järsku ärkasin see õnneks oli uni
kuid vermeid lakun täna hommikuni
incubus
kuuesaja
kuuekümne kuue
naela raskune
gorilla
kes magab kus
tahab
rinnal
tätoveerit
kuuesambane
brändneim
silmis
säramas kaheteistvoldine feim
valgus tabab
vaid
käepärast ninaesist
mõnele
rammusat teistele kesist
kuussada
kuuskümmend kuus korda
trukib kuis
tuju
või himu
vahel jätab
enamalt jaolt siiski võtab
igaks juhuks
haiguste
raviks vanded hammaste taga
reaalselt ja
naturaalselt
kus tahab ju
magab
kuussada ja
kuuskümmend ja kuus
nädalas päevas ja tunnis
lihtsad lahendused
peas ja ...
succuba
laske
lapsukestel minu juurde tulla
teie uinuvate
uneluste varjus
iseendas
käärind niuetele
olen pühendunud
ennastsalgav
karjus
teie jaoks
võin olla
lamburneid
te jaoks võin
karjatada sigu
hanesid või
lausa faasaneid
viinamäel
võin kasvatada tigu
andke enesele
ablas annetus
anduda mu
valgustuse rüppe
tühjeneda
lubadustest märga ...
andestan ka
väikse kõrvalhüppe
selle jaoks
teie hinged on priid
on ju nii
see on ausalt
absoluutselt
veenev partii
mis mängus
iganes
ja
loomulikult
ei pea keegi
kedagi süüdistama
väljapressimises,
silmamoonduses ega varastamises
vabandust,
vaheltharimises
sest andumine
vabalt ja tahtlikult
kõigis
oma
elumahlades ja seemneis
ja kõiges
mis tuleb
eelneva järel
on
juriidiliselt ja eetiliselt
igati
korrektne
seetõttu
pole arutelu
ega veelgi
enam
hiliste
pretensioonide teema
et
tulemuspõhiselt
päästab kõiki
jõudumööda
teie
igipõliselt toitev ema
kelle piimast
saavad
puhtalt kiusliku juhuse tahtel
osa peamiselt
vaid
omakasulisel
moel
aplalt
armutud
lootusetult
saamatud
või
lühinägelikult
ahned
ahastavad
koonud
pindpinevus
tere tere
kuidas elu?
tervis?
muidu oleskelu?
kuidas tööga?
kuidas pere?
peret pole? lihtsalt tere!
oled ilus
teeme miskit
enne maitse
väikest viskit
veidi veini?
korgijooki?
järsku seeni? küpsist? kooki?
tantsime?
võid kõike teha
las ma peegeldan Su keha
Sinu poole? mul on kole
hommikul mind kindlalt pole
muretseda pole vaja
meil ju uued, moodsad ajad
turg
kolmkümmend
aastat hiljem
ennast
kriiskavalt pakub kõik söödav
ja eriti
söömiseks kasutu
ahne ost
sellest veel ahnem müük
kõrgem hind
sel kes läbi on löödav
selles
ilmavalguses hinnalt sisutu
meie hinge või liblika püük
tõesti magus, meelas on letil
aroom
ürgselt hapudel viinamarjul
nende nimel nii mõnigi rassib
siiski suutäite võitudes saab
iga loom
(kiivalt hoitakse üksteiselt
varjul)
maitsta nektari pähe
plastmassi
ebalane
ma varem
tulin
salaja
öö varjus
veel kui
polnud kuud
meil loodud
ainult poodud
ehk võisid
kõneleda sest
kuid nüüd
meil valmis
seatud terved roodud
et üle võtta
teie olemise
kest
see pole
võitlus
pole sõitlus
pole miski
see isegi
ei vääri
ringutust
veel vähem
pingutust
kas tahate
või siis ei
taha
me lihtsalt
võtame
teid
järjepanu maha
ja selle
juures
meie nimel
te rõõmsalt
turgu viite iseenda naha
kui olla aus
kõik mäng nii
igav just
et võimalik
me lõpuni ei
lähe
sest millist
rõõmu pakub
andumine kähe
ja mandumise
kaudu
roiskuv lust?
edu valem
aja rütm
aitab püsida pinnal
laeb aku
sisse
võltsitud
elektrone
mida ju nii
ehk naa
ükski amet ei
suuda samaaegselt
mõõta ja
tuvastada
sellest
sõnatu sõnum
ja põhjatu
nõuanne
anna minna
kuni veel
saad
valeta ja
varasta
peta ja
peereta
koori ja
keeruta
vääna ja võta
vahelt
seni kuni
saabub hetk
mil kaotavad
kaalu
nii inimeste
kui
inimesteülesed
seadused
ja
paastu ja
palveta
nii palju
kui oled
võimeline
et selleks
ajaks
ei jää sinust
märkigi maha
ei lihas
ei veres
ega vaimus
(kui jahimees tuleb jälgi pidi
järele)
kähkukas
kolm lööki
kellalt
ulgvel
uudishimu
ja lõbu
aimdust
või ehk pigem
ootust
varjul
lootust
ja varmast
valmidust
et nüüd
on käes
mis oleks ehk
võib olla
SEEJUST
ei saanud aru
mis siis
õigupoolest juhtus
kui juhtus
õigupoolest
nähtavasti
oli siiski
toimunud
järjekordne
vääramatu
tšempioni
valestart
luu laulab
liha muretseb
kops viinaga
võistu
varab
lehekülgi
maksa
tantsukaardil
neerud ei
jõua piisavalt
puhtaks pesta
penne
ja sente
väsinud
veenide
mustalt
turult
et südame
maksuamet
ei lõikaks
enesele liiga
sügavalt
sisse
eks meiski
ole üsna palju üdi
kuid teine
asi kuhu kanti puhub tuul
peavoolus
peale hakkamine südi
ei tiibu
sarvi saba – jäänud lihtsalt luul
eks allikat
ju peidavad kõik saared
et ellu
erutada ehtsad eluveed
või vilistada
välja vikerkaared
ent siiski liibates käid
sillerdavat teed
eks meiski
põleb üsna ere tungal
ja hingel
soojust annab vaimu hele leek
me teda
soojendaks veel üsna suurel hulgal
kuid hoopis liha vardas keerab
hüpoteek
inArm
(Antiope, Maria, Danae, Penelope)
tuul kannab
seljatagust tuhahelvest
veel siia
sinna pillutades mööda
mu põske,
mida kunagi ei lööda
või mööda
jõude jäetud püssisalvest
kuid tuli
tahab elulõnga toidet
ja päike öhe
sumbuda ei taha
niisama
sulada ei soovi vaha
kui pole
tahis värelevat loidet
nii taevast vihma
ootan koopas salakesi
sest kuivaks
jäänud allikate hauda
ei täida
põgus põuaaegne vesi
kuid neile,
istuvad kes kaetud lauda
ei ole
magustoiduks meelel mesi –
silm sirab
sinist hõbedat ja rauda
me
näeme, kuigi alati ei hooli
kuis
lähedaste elu voolab mööda
maas
lamajat ei tõsteta ei lööda
ei
anta istet ega pihitooli
nii
võibki võtta sarjata või kiita
lihtviisi
labaselt või lausa luules
ükskõiksust
hoovustes või pärituules
mis
võib meid lahutada vahel ühte liita
ja
pole vahet kas on veest või mullast
või
armastusest jutt – kui vaim ei tärka
ei
lähe korda lokulaud ka kullast
kes
elu mandrist teinud väikse saare
too
loomulikult sedagi ei märka
et kingitud tal kordumatu aare
kui minna
välisuksest läände
sada sammu
üht kirsipuud
sa müüri ääres näed
on muserdanud
teda hoolimatud käed
jah, hoidjat
pole olnud
juba ammu
kui õnnistaja
haldjas tuli kevad külla
ja kõikjal
pungad pakatama paitas
nii
joovastavalt lõhnama
on pannud
mulla
et hinge
igikeltsa
elustada
aitas
ka kirsipuul
on õied
läinud lahti
tal tihti
imetledes peatuvad mu silmad
kuid meel mul
vaiksest hirmust ei saa lahti –
kõik selle
hävitada võivad
ootamatud külmad
kutse
suitsust
mustunud müürid ja laed
kuhu tõrvikuvalgus ei ulatu eal
ja aeg meie vahel on tuhmunud pärl
kustuv pillikeel kuusirbi peal
kuhu tõrvikuvalgus ei ulatu eal
ja aeg meie vahel on tuhmunud pärl
kustuv pillikeel kuusirbi peal
pikad
tammepuust lauad ja raud
needid
tugevad kurgus kopitav ving
siit pagema
peame või pärib meid haud
lennuks
üksteisel oleme kivi ja ling
ja ei vaiki
kõrvus hüüd
haldjapilli hõbehääl
haldjapilli hõbehääl
ja siis haarab tantsukeeris
meid sääl
tähetolmuga kaunistab rüüd
läänes helkivad purjed, Su pehmed käed
juustes linnutee sära hing heliseb taas
ja linnade kuma seal kaugel all
uneslendajad roomavad maas
suitsust mustunud müürid ja laed
kuhu külvata tähti on aeg ...
tähetolmuga kaunistab rüüd
läänes helkivad purjed, Su pehmed käed
juustes linnutee sära hing heliseb taas
ja linnade kuma seal kaugel all
uneslendajad roomavad maas
suitsust mustunud müürid ja laed
kuhu külvata tähti on aeg ...
lund pole
lihtsalt
meelehärmas
muru
ja hallahälin
tühjal
kruusateel
just
sama moega
hingepõhja
surub
tusk kargeid
külmamustreid
veel ja veel
lund pole
pole und
küll tahaks
olla tuletooja
keda
kiidetakse
nii all
kui eriti
ülal
ja siis jälle
all
ja kõige peal
on pilt
ajaveebi
esikaanel
tuleneelaja
ja pappi
paluks
et leek ei
kustuks
mu aurukatlas
see pole
palju nõutud
kui samal
ajal eesti energia
teeb
tselluloosist elektriväge
kas pole äge?
polegi vaja
põletada
neid neetud
raamatuid
las jäävad
vahele
mõttetud
lülid
mis libisevad
niigi
nähtamatu käe
hajameelsete
sõrmede vahel
väärtusahela
vabalangemise ketis
ma pole petis
kui
sinnasamma
kaotaks
kotkad ja kaljud ja ristid
ja neerud ja
maksad
ja naelad
nii Kolgatalt
kui Kaukaasia
nimetult mäelt
tšill it
bäng
see kaotab
kõik plekid
sinu
põrandalt su meelelt
su seintelt
sinu keelelt
su nõudelt
nii kapis kui
peas
tõe poolest
kõik kaotab
lahti leotab
ja laotab
su segistid
ja pinnad
lööb läikima
kõik linnad
nii päikese
kui päikeseta
nii sinu sees
kui väljaspoolt
ja puhastab
peegelpinnaliseks
kõik su nõud
ja nõutused
enamjaolt
just viimati
nimetatud
kord olin sunnitud
et jooksin huupi unes
unes vist
kuid pimesi ja pikalt
just
ja kopsudlihasedjaajud
nii tahtsid ära vihmasajust
et silme ette
manasid mul pildi
või olles täpsem –
vaskse ratsurina
mu kannul kõmiseva
küberneetilise hundi
ta täitmatuisse lõugadesse
kadusid
lausa ladusid
täis pabereid
ja kirjatähti
sealhulgas
adusid:
seadused ja
eelnõud
käsk- ja
palvekirjad
postulaadid
plagiaadid
kulunud
tsitaadid
projektiideed
ankeedid
viltuvisandid
tapeedid
taotlused ja
aruanded
liikmeksvõtt
ja pühad vanded
juhiload ja
laoseisud
loožipiletid
head ended
istungite
protokollid
õnnekirjaketid
lubadused
valimisbukletid
kohtumäärused
tõupaberid
sünni- ja
südametunnistused
liidu- ja
laenulepingud
maha kantud
aktid
kokkulepped
paktid
vastamata
päringud
ja
lasteajakirja
veel
voltimata täringud
kui lõpuks
selgines
mu silmavaade
ja kadus
pettepilt
ehk
tõsielusaade
jäid alles
ainult
kliinilise
täpsusega
ribadeks
lõigatud
inimesed
palavik
infomahukad
inimesed
nõrutavad
ränivoogusid
läbi veenide
vaagides
poolt
või vaakudes
pigem vastu
ajagraafik on
agressivne
ressursipuuduse
tingimustes
sest keegi on
varalaeka
pantinud
tulevikutehingute
katteks
mis ootavad
alkeemikute
pingutuste
vilju
futuuride
geenmanipulatiivse
transmissiooni
teostamisel
imaginaarse
trükipressi
toodangu
ilmajäävaks
käändeks
siin aitab
tõepoolest
pigem
tark
taandumine
mida iganes
see ka
tähendama
ei peaks
ideaalne riik
on arvuti
kus jooksevad
nullide ja
ühtede kaupa
kulu- ja
tuluread
alama astme
ametnikud
õpetajad
päästjad tuletõrjujad
korravalvurid
puukoristajad
kuuuurijad
keelevalvurid
kaevurid
kostjad ja hagejad
tapeeti ja
purki panijad
jüri-
kristalli- ja tuliöölaulupeolised
maksumaksjad
ja -kogujad
ning kokku
rehkendatuna
tulebki
eelarve ja kasum
ja valitsuse
liikmed
võtavad
vaid kord
kuus
suhu
salasõnad
et Virtsu
pangaautomaadist
printida
välja
oma
väljateenitud
brüsseli
kapsad
tsivilisatsioon
päike
lõi rivist
välja
tehiskaaslase
mis kukub
nüüd
tuhandeks
tükiks
meie Ikaros
leidmata jääb
tema languse
viimane
tunniskoht
ja jäämegi
tema järele
nutma
võõrutusnähtudest
näljaseina
poetades
epoksiidmerevaigu
pisaraid
tulevaste
tõdede
sohikuist
õdedeks
nuga lõikab
terav nuga lõikab kiirelt
hape sööbib
tugev hape sööbib tõhusalt
tuli neelab
valus tuli neelab aplalt
kõik
mis jääb
tema leekivasse
kallistusse
valu vaevab
kui hape ja tuli
oleks ühte heitnud
piin riivab
iiveldamapaneva
terava
sööbiva
ja põletava lõikega
püha kolmainsusena
kõike
mille süü
loomuldasa
võimaldab tunda
nii lihas kui vaimus
ootus ja teadmatus
on kui hape
lootus ja iha
on kui tuli
noa nime
ei taha meist keegi
oma mõtetegi sisse
päästa
terav nuga lõikab kiirelt
hape sööbib
tugev hape sööbib tõhusalt
tuli neelab
valus tuli neelab aplalt
kõik
mis jääb
tema leekivasse
kallistusse
valu vaevab
kui hape ja tuli
oleks ühte heitnud
piin riivab
iiveldamapaneva
terava
sööbiva
ja põletava lõikega
püha kolmainsusena
kõike
mille süü
loomuldasa
võimaldab tunda
nii lihas kui vaimus
ootus ja teadmatus
on kui hape
lootus ja iha
on kui tuli
noa nime
ei taha meist keegi
oma mõtetegi sisse
päästa
õhtumaaränd
ja rohkem või siis vähem
rõõmsalt lähed
ja väsind kogudest ükskõikselt
möödud
ei anna aru ega võta pähe
kus äkki meid pilkpimedaks on
löödud
ja sedagi sa küsida ei mõika
miks ühte sammu astuma meid
ajab
kamp sama pimedaid kel katus
läbi sajab
ja sedagi mis mõttega meid
hõikab
küll reipalt kiirustama
elustandardjuhte
nii üksiti kui lambakesi. läbi
lõikab
üks käsi päranduseks saadud
elulõnga vihte
ei peatust luba sellel
meeletumal retkel
lausneedusena huvitavad ilmad
mis liigestest vist lagunesid
hetkel
kui rääsusid me läätseleemed
külmad
ja pilku pööramata igal puhul
meid tummalt vaatavad
(kuis kaetud kuritööd
ja pälvimata jäänud tiivad
täishooga murtud servale
meid lähemale viivad)
kõik esivanemate etteheitvad
silmad
kaevanduses
pihutäis nördinud
hingeldavmärgi
rabelussagriseid
sulgi
värisemas
südame õhutõrjekahuri
taanduvast kiirtulest
juhmistusest kalkvel
pärani silmad
juba leppinud
sellega
mis läheb
ahnusest kirgastunud
kirka- ja labidameeste
valgustuse
hinnaks
siiski pulseerib iiveldus
iga kord
kui meenub
valikuvõimalus
kullast puuri kasuks
tume vari
vargsi tõuseb üle ilma
siiakanti
ammu juba heitnud silma
kurje vaime
luusib ümber meie maja
lõgistavad
linki tahma korstnast sajab
valgeid
kaitseriste kulund uksepiidad
hoiavad veel
alles paar veel juurde liidad
luitund
pühanurgas suits veel seisab püsti
kannab
vaiguhõngu sees on veel kõik hästi
sees on kõik
veel hästi jätkub kauaks vara
huvitav kas
püsti tapuaia tara
siiski liiga
palju mõtelda ei malda
palju alles
jäänud mis läind kurakalda
aga kurivaime
nii kui silmad suled
väljas
tantsimas nad sisse veel ei tule
koputuse
peale võpatavad sooned
uksele kes
läheb ohvriks kelle toome?
kes seal
teisel poolel sisse saada tahab
puhtad hinged
või siis ebad inimnahas
umbes usku
lahti leotada ei julge
parem kui ei
proovi ärge sisse tulge
kuigi maailm
meile õige ahtaks läinud
parem jääme
sisse küllalt ringi käinud
sees on kõik
veel hästi leiba jätkub kaua
liigseid suid
ei lase ümber toidulaua
aga kurivaime
nii kui silmad suled
väljas
tantsimas nad sisse veel ei tule
aeg ei rutta
üldse venib nagu tigu
teda kärbib
veidi kesvavirde ligu
tuleb
tegemisi järjest juurde teha
et saaks
märkamatust koidust juba eha
muidu raske
kanda ahenevat lootust
kärsitusest
tiinet heleduse ootust
tühja
toimetades kiirenevas rutus
pole vaja
kuulda ängi laste nutus
aga kurivaime
nii kui silmad suled
väljas
tantsimas nad sisse veel ei tule
tuhka korjab
järjest hääbuv tulease
meelest
unustada läätseleent ei lase
mida kaasa
annab minek homse päeva
kas on alles
ruumi allpool tinast taeva
õigust
asemele keegi võiks ju kosta
kui ei ole
kostjat tööga välja osta
aga kurivaime
nii kui silmad suled
väljas
tantsimas nad sisse veel ei tule
vastutusekoorem
muremõtteid musti
laotab hinge
peale pole enam lusti
mänguhimulised
milleks sisse lasti
neid ei ole
vaja lööge parem kasti
aga kurivaime
nii kui silmad suled
väljas
tantsimas nad sisse veel ei tule
aeg ei rutta
üldse venib aegamööda
meil on kõik
veel hästi surnuid vist ei sööda
aga kurivaime
nii kui silmad suled
väljas
tantsimas nad sisse veel ei tule
aga kurivaime
nii kui silmad suled
väljas tantsimas nad sisse
küll ei tule
ebakindlus
üks kindlus
asub Ebavere mäel
üks kindel
kants ja veenev varjupaik
seal hingata võid
julgelt täiel väel
suul suisa suigub
mee ja mõdu maik
ent sisse
saamine ei ole lihtne loos
on paljud
ohverdanud selleks kuid
ja aastaid kuni
tahe jooksnud koost
kes ikka mataks
huupi oma luid?
eks iga
linnus varjab visalt viimast tõtt
ja kiivalt nõuab
tüütuid salasõnu
et meelemuutuse
ja -heite vahel valuvõtt
on lahtimanamiseks
etem vast kui mõnu
kuid kes see
ikka usub surnud linnukeelt
veel vähem
võtab lunastada välja
– kõik panti
pannes – pühast hälbind meelt
peos poolik
muna pigem pöörab talle selja
ma elul
kiitust annaks lausa kahel käel
kuid kuklas
tiksub ega anna asu –
üks kindlus
asub Ebavere mäel
kuid meie jaoks ei sünni sellest
kasu
eskapell
igavledes
veetlevas
hargnevate
teede aias
nukralt
lõputu
igaviku õuel
täis mõttetut
prügi
me ootustest
lootustest
ängist
ja kõigi
nende
vooluste
sängist
või slängist
vaakudes
vahet pidamata
definitsioone
ehk siis
võõraste
sulgedega ehitud
sõna(s)tusi
ses küsimuses
pole meil
mingeid
soove
ega
pretensioone
on vaid
välja visatud
aimduste petmine
ja juhuse
juuksekarva küljes
klammerduv
elusoov
ükskõikselt
vaadelduna
elust
halvatud
luhtunud
lootuste
põhjuslikus
läbikäiguhoovis
ja tõngub
puseriti kihvadega kärss
veel
koolemata laste ihu
ning seestund
sipelgate pimemarss
teeb
ülejäänu. ehkki tihub
veel poolest
saati söödud suu
ja teid kes
seda kõike nähes
ei ole ette
löönud risti
ta pärast
endapetu tuisunapsi
siis naerul nägu,
pöidlad püsti
ka endid
sunnib sööma.
seekord omi
lapsi
maa lõpuks
tüdib tõukab ära iga reo
ning siis kui
päike läheb looja
jääb neist,
kes hingevere arvelt peo
teind eneses
ja teised uputanud rooja,
vaid kraavis
karjuv kooljaluu
äng
viha
astusid
läbi
kalleid külalisi
tuleb ju vastu võtta
ja kostitada
kõige paremaga
mida käepärast
võtta
on
Linda
tuul laule
laotab põldudele rammuks
kuid mitte
nüüd see kahjuks oli ammu
ja loitse
annab taimedele juua
ja
muinasjutte mida meile tuua
kuid mitte
nüüd see oli igiammu
meil praegu
kasu ahnust sätib silmadele
ja kaetab
maad ja ilmad kaheks – tume, hele
on lood ja
laulud ainult lahutamaks meeli
vaid
pealevõtuks pakutakse linnukeeli
ja kaetud
maad ja ilmad kaheks – tume, hele
vihm päiksele
teeb vikerkaaresilma
kuid mitte
siin see oli ammuilma
ja varasalv
on otstes iga kaare
ning varjul
igas salves võluaare
kuid mitte
siin kõik oli ammuilma
meil hetkel
olulisem on vaid see mis pihus
või veelgi
parem kõhus juba seedib ihus
et oleks
igatsugu panemise mõnu
nii
ülekantult kui ka otsesõnu
või veelgi
parem kõhus juba seedib ihus
ja siiski –
täites ammust salavannet
ka katkend põllepaeltega sa
jätkad hoolekannet
maakas
ehk parem on
kui vähem jooksed tõtt
ja rohkem
püüad unelmate sõnu
kui valida kas
võla juurdevõtt
või vabaks
antud elu kaalutuse mõnu
kui kukub
korstnalt kurepesa oks
võid virutada
teelt ta kurakätte
kuid vabalt
sellega võib teha hoopis
– toks
ja maha
koputades valla päästa lätte
on suvi
läinud seemned juba maas
ja viljad
maaga ühes olgu tali tulgu
kui veab end
kevaditi võime veenda taas
ei miski
varasta me põuest hundi ulgu
ja
lipsustatud rotid kivist salvedes
ju võivad
manitseda kasinust me ette
see jõud mis
varjul meie talvedes
nad
kalasöödaks heidab kevadvette
kui kõnetavad
ikkeaegsed luuled
märk vaevu
aimatav kuid siiski selge –
samad tuuled
end sisse
seadnud siia ilma peale
ja pöörand
pigem kurale kui heale
kui kummuli
on ängi liivakellad
ei ole palju
valikuid või pääsu –
hinged hellad
end nõrutavad
kaleduse sisse
vaim vaagub
iseenda olemisse
ei ole kasu
inglilt kistud tiivust
ja
vereloomeks annetatud üdist –
ainult
viivust
saab kõneleda
armu antud aega
ka üle
mõõtes. ikka lõikad saega
kui rooste
närib hinge ankruketti
ja samas
sätid keerdu mängulusti –
kui rosetti
sa oma rinnas
uurid rästi risti
mis ajast
küll mu süda siia kisti
eks ilmet
annab ajapikku luua
või tuulutada
omi hingelõõre –
risti puua
ma siiski
nõrkushetkel tahan panti
ja jääbki nii
meid lõpuks maha kanti
üks uni oli
isepäinis hall
ja tuhmis
toonis
kõik värvid
murtud
kulunud
ikoonis
ja segisuunda
süüd
seal oli
väljak
servas
vikerkaak
kesk vihmaudu
ja sudu
erkvärviliste
unistuste
poodud kehis
loid tuule
käsi uitas
kassikangast
kudus
elu ase
äng
raskelt lasub
nagu vatitekk
mis hoolitsevalt
laotatud
su üle
altpoolt
upud
masenduse
lõpmatusse
sulevaipa
põske hellalt
paitamas
paanika
pehme padi
ma langetan
lipu
ja puhun
öörahu
sest kriipima
kipub
ja hinge ei
mahu
et oleme
pääsmatult
uppuval
laeval
ja väärtust
ei olegi
püüul või
vaeval
kõrv
tunnistab serviti
kurblikku
kaja
üht sõnumit
kellalt –
me päästmist
ei vaja
silm suletud
ustelt
ei silpigi
leida
või silti või
sõna
mis lunastust
peidab
end anname
öhe
las rand
annab aru
mis hommikuks
kaldale
annetand maru
mis omab veel
väärtust
või kaotanud
voorust
siin kogeme
algset
ja ehedat
toorust
kui õhtul
leiad kõik on mõttetu
mis õhku
õhatud ja õhetatud
järv
pisaratest patja nutetud
ja unistused
ära lõpetatud
kui tundub
elu luhtund sääse lend
ka kruusis
aurav tee ei paku lohtu
ja tahaks
tõesti üles riputada end
siis vaata et
ei teisi paneks ohtu
neid teisi
palju paraku on ees
ja taga pikas
katkematus rodus
pea pilvedes
käed mullas jalad vees
muist meeli
ilma peal muist ammu juba kodus
harjutus
hinga tasa
silmad sule
vaikselt
välju üles tule
nüüd end
kõrvalpilgul vaata
püüa valgust
teele saata
tollele kes
all seal puhkab
ja siis
tunned kuidas uhkab
hele soojus
üle keha
näe kui
lihtne seda teha
nagu värske
õhu sõõmu
valmistada
puhast rõõmu
ja siis tule
jälle sisse
iseenda
olemisse
kui nii
kordad aasta paar
elu tundub
jälle
klaar
harjutus II
hinga tasa
silmad sule
vaikselt
välju üles tule
nüüd tee
veidi isemoodi
seekord
kallimate peale
vaata. mõtle
helgelt. heale
haara
väljahingamisse
mee ja
vaigukarva valgust
kõige olemise
algust
hinge tagant
kõhklemata
kõigega mis
võtta
kata
nende
jaladkäed
ja palged
silmad selged
lõimed valged
ja siis tule
jälle sisse
iseenda
olemisse
nii tee
aastakümmend paar
elu ongi
neile
klaar
sellest
kellelegi aga
pooltki sõna
ära hinga
hoia kiivalt hinge taga
harjutus III
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar